neljapäev, 11. august 2016

JO

Nagu Eesti YFUl tavaks, toimus ka meie lennule JO ehk järelorientatsioon. See on siis nagu eelorientatsioongi, aga more fun. Et näha kõiki peale vahetusaastat ja jagada muljeid. Teised, väljaspool YFUt, on ju niikuinii nende kuulamisest juba väsinud.

1.8.16 esmaspäev

Pool kümme läks Türilt rong. Ütleme nii, et sellise varajase ärkamisega ei ole ma veel üldse harjunud. Huvitav, mis siis veel septembris saama hakkab.


Sõitsin ligi kaks tundi ja juba olingi Balti jaamas. Jõudsin tegelikult kohale mõni tund varem, kui tegelikult kõik kokku pidime saama ja koos bussile minema, ning seega jalutasin lihtsalt ringi ja käisin poes. Sain sealt ka minivariandis kultuurišoki, kui vene keelt kuulsin. Seal oli üks ülbe tädi, kes selle pärast minust järjekorras ette trügis, et tal oli müüjaga ühine emakeel. Mina vene keelt absoluutselt ei oska ja seega midagi vastu ei saanud öelda. Ainult see automaatne ,,excuse me" tuli, aga ilmselgelt, sellest nad aru ei saanud. Või ei tahetud saada.
Hoolimata sellest seiklusest, oli mul aega siiski veel palju. Õnneks avastasin Snapchat´ist, et Anita (Kanada), oli ka varem tulnud ja saime kokku. Aeg läks jutustades palju kiiremini ja meile lisandus paar minutit hiljem ka Kelli (Saksamaa), kellest ma olin enne kusjuures kogemata mööda kõndinud, ilma teda ära tundmata.
Poole üheks oli meid sinna kogunenud juba kolmekümne ringis ja peale nimede kontrolli läksimegi kõik bussi. Mina istusin seal Gerdaga (USA) ja loomulikult lobisesime kogu tee. Kokku sõitsime umbes tunnikese, teadmata kuhu täpselt lähemegi. Kodune googling oli ilmselgelt tegemata.
Peale pingelisi kurve ja järske kraave jõudsime kohale. Selleaastane JO toimus siis Rummu järve äärses Paekalda puhkekeskuses.




Kohe alguses pandigi majutus paika, et oma kotid ja kohvrid jalust ära panna. Mina sattusin tünni.




Tervitussõnadeni meil veel aega oli ja tegime vahetusõpilastega ühe suure mitteametliku tutvusringi. Isegi kui näod olid tuttavad, olid paljud nimed küll aastaga meelest läinud.
Mingi aeg kutsuti meid peamajja ja saime seal ka vabatahtlikega tuttavaks. Isegi kolm USAkat, keda juba teadsin: Sandra, Ken ja Martina.
Seejärel tehti grupid ja läksime kõik eraldi majadesse oma vahetusaastaid analüüsima. Loeti ette fakte ja siis pidid skaalal paika panema, kas nõustud, oled neutraalne või ei nõustu.
YFUs ilma söögita ei saa ja nii järgneski kohe lõunasöök. Selle veetsin ühes lauas Kanada (Anita), Mehhiko (Laura ja Annika), Indoneesia (Mai-Liis) ja loomulikult Ameerikaga (Johanna, Gerda ja Victoria). Pärast join´is teisi veel. Kusjuures olen pildil ainuke, kes musta leiva asemel mingi muu variandi valis (#noracism). Mis eestlane ma selline olen?


Vahepeal oli jälle aega niisama ringi jalutada ja chat´ida.





Järgmiseks tegevuseks oli kuldvillak, mille meie tiim tänu poliitika küsimustele ja loomulikult Hendrikule aka Toivole (Austria) kinni pani. Muideks Eesti muusika teema all pole ma ennast eales nii lollina tundnud. Mitte ühtegi lugu ei arvanud ära. Polnud varem kuulnudki.
Veel mängisime YFU traditsioonilisi energizer´eid ja järgnes jälle söömine.
Õhtusöögiks olid kõik vahetusõpilased endale mingi ülesande saanud, mida nad siis söömise kõrvalt täitma pidid. Minu sildike käskis kõikidele midagi ilusat öelda ja head isu soovida. Not too difficult. Teistele oli ikka igasuguseid huvitavaid asju sattunud. Kes siis sõid kahekesti käed teibiga kinni seotult või käisid laudades soola pakkumas.
Kõhud täis ja metsa! Pidime endale tegema kohalikest maavaradest maskeeringu ja jagunesime gruppideks. Jooksime siis mööda punkte ja saime sealt ülesannete sooritamisel kaasa erinevate riikide hümni sõnad, mille järgi järgmise vabatahtliku üles pidime leidma. Sai palju nalja ja oli hästi tore.


Rets. Ega siis see ka tulemata ei jäänud. Midagi hullu ei tehtud ja veeti niisama pimesi ringi. Pärast pandi meid kõiki kokku istuma ja lugesime pimedas vannet. Anneli ja Sandra olid riietunud mungalaadseks ning koos küünlavalgusega tekkis selline omamoodi meeleolu. Anyway, oleme nüüd ametlikult YFUkad!


Ja Võikupaus! Sinna jõudsin muidugi natukene liiga hilja ja selleks ajaks oli vahetusõpilaste suur isu oma töö teinud ning järele jäänud vaid jäägid.
Rohkem midagi sel päeval plaanis ei olnudki ja chill´isime lihtsalt omaette Kaarli (Prantsusmaa), Toivo, Mai-Liisi ja Victoriaga kiigul. Vahepeal ühines ka Edward (Hiina), Kristi (Tšiili) ja Maris (Holland). Arutasime igasugustel teemadel ja kuulasime vahetusriikide muusikat.
Kesköö paiku kogunesime kokku ja tegime ära VÕP bingo gaala. Mina autasustatud ei saanud, küll aga oli huvitav kuulda teiste skoore ja ütleme nii, et nad olid need ikka 100% välja ka teeninud. Väga vinge!
Peale seda läksid paljud sauna ja väljas jäi eriti vaikseks. Läksime sama seltskonnaga paadisillale istuma ja tähti vaatama. Natukene külm oli, aga mis seal ikka. Tuleb ju vaikselt harjuma hakata.


Kusagil nelja paiku väsisime ära. Käisin läbi oma tünnimajast ja haarasin kaasa kohvri, et kolida Mai-Liisiga Victoria juurde, kus tundus kraade tunduvalt rohkem olevat. Seal oli meiega veel Krista (Holland) ja ka tema ei olnud veel päris magama jäänud ehk jutt jätkus mõneks ajaks.

2.8.16
,,Good morning, Good morning,
It's great to stay up late
Good morning, Good morning, to you!"

Äratus oli kell 9. No kohe nii väga oleksin tahtnud sinna voodisse jääda aga õnneks paistis õues päike ja ilm oli soojem kui eelmisel päeval.
Tegime ära võimlemise ja sõime hommikust.


Fotojaht. Võeti jälle üks pikk rivi ja loendati gruppidesse. Saime kaasa ka paberilehe pealkirjadega, millele juurde pilti vaja oli. Asusime tööle:

,,Enne vahetusaastat"


,,Peale vahetusaastat"


,,Kui keegi küsib, kuidas aasta läks"


,,Juhtum vahetusaastalt"


,,Dopinguproov"


Pärast vaatasime kõikide gruppide pilte koos ja oli igasuguseid lahedaid variante.
Päeva teises pooles arutasime teemal ,,tagasi Eestis" ja rääkisime kooli minekust, sõpradest ning vabatahtlikuks olemisest. Mul tuli sellega väike hirm kooli ees, aga loodetavasti ei ole midagi hullu. Kui juba USAs hakkama sain, saan siin ka.
Lõunat sõin eurooplastega. Kuulasin muljeid YES´ilt ja lobisesime niisama.
Järelorientatsiooni lõpetasid lõpusõnad korraldajatelt ning saime tagasi oma kirjad, mille olime endale enne vahetusaastat eelorientatsioonil kirjutanud. Neid lugesime koos Victoriaga alles bussis. Just in case.


Minu kirja algus pani mulle kohe suure paugu:
,,Hei endine vahetusõpilane!"
Isegi kui ma olen tagasi Eestis, ei ole ma valmis loobuma vahetusõpilase tiitlist. Usun, et see käib minuga veel päris mitu aastat kaasas. See on nüüd mulle ju ikkagi perekonnanime eest.
Muidu oli hästi armas kiri. Kusjuures imestasin selle üle, kui ilusad mu laused välja nägid ja jutt jooksis jube hästi.
Olin kirjutanud oma hirmudest Texase ees ja sellest aktsendist loomulikult, mida ma tohutult kartsin. Üldse rääkisin palju keelest ja sellega hakkama saamisest. Isegi lennujaama kartsin ära eksida ning välja tõin ka esimese kojusõidu uue perega. Jube naljakas. Lugesin neid Victoriale ette ja sai palju naerdud. Lisaks kirjutasin ka ootustest ja see tegi tuju eriti heaks, sest kõik läks täpselt nii nagu tahtsin.
,,Ootan, et näeksin riiki kohaliku pilgu läbi ja elaksin keskmise USA teenager´i elu. Tahan kogeda midagi täiesti uut, leida hobisid ja uusi unistusi. Tahan veeta palju aega koos host pere ja sõpradega. Kõige enam aga ootan, et loeksid seda kirja nüüd, aasta hljem, ette oma sõbrale ja naeraksite koos kõikide nende kartuste üle. sest sa tegid selle ära! Oled nüüd täpselt sama lahe, nagu kõik need, kellele siin ELOl on lisaks nimele sellele sildikesele veel kirjutatud sõna ,,tiim". Ka sul on nüüd see kogemus. Kogemus, mis saadab sind kogu elu!"

Endiselt käivad külmavärinad üle, kui neid viimaseid ridu loen. Uskumatu, et ongi aasta möödas!
Moving on... Peale bussisõitu olime jälle tagasi Balti jaamas ja jätsin kõigiga hüvasti. Jäi ainult Kelli ja mina, sest läksime sama rongi peale. Tema Viljandisse, mina Türile.
Käisime korra läbi ka poest ja jäime siis pinkidele ootama. Kohe hetk hiljem liitusid meiega ka Edward ja Ingmar (Šveits), kes seal vist oma soomlasest sõpra ootasid ja telefoni laadisid. Kaua nad aga olla ei saanud ning peagi olime jälle kahekesti.
Kui lõpuks rongile istusime tuli peale suur uni. Siiski magada ei tahtnud, sest huvitav oli Kelliga rääkida.
Piletimüüjaks oli seekord hästi tore naine ja ütles isegi rohkem, kui tuima ,,tere". Tegelikult küsis ta meilt õpilaspiletit, aga kuna olime aasta ära pidime natukene juurde seletama, miks meil need aegunud on. Siiski lubas ta meile salaja soodustust ja pärast veel tegi mulle rongi vetsus ekskursiooni. Seletas ära iga nupu ja palju muudki. Ei ole need eestlased nii kinnised midagi. Tuleb ise sõber olla.
Kell 7:15 olin tagasi Türil ja sellega saigi Järelorientatsioon läbi. Oli hästi vahva kõiki üle nii pika aja näha. Eks YFU vabatahtlikuna kohtun veel paljudega!

Video ka:


neljapäev, 4. august 2016

Tagasi Eestis

Olen siin olnud juba veid üle kuu ja kogu aeg on nii palju tegemist, et blogile lihtsalt ei jätkunud aega. Otsustasin ennast nüüd jälle kokku võtta ja kirjutada kokkuvõtvalt oma vahetusaastast ning kuidas kohanemisega läinud on.

,,No kuidas reis oli?"

Eks iga vahetusõpilane teab ise kui vastik on selline küsimus.
Esiteks ei lähe vahetusaasta kindlasti reiside kategooriasse. Ma kohe väga tahaks tutvuda selle inimesega, kes läheb aastaks teise riiki ,,reisile", elab kohalikega ühe katuse all ning omab kõiki kohustusi, mida iga teinegi pereliige selles majas. Lisaks käib puhkamise ja mõnulemise vahelt ka igapäevaselt koolis. Muideks veel ilma igasuguse erandita, mis tavaliselt vahetusõpilastele tehakse, et nende elu veidi kergemaks muuta. Ei noh, muidugi oli ka mul neid turisti hetki, kui midagi uut kogeda sai, aga usu mind, vahetusaasta ei ole ,,reis".
Teiseks. Kuidas võtaksid sina ühe lausega kokku terve aasta? Oli ju paremaid ja halvemaid hetki. Lühike vastus küsimusele oleks ,,ülivinge". Jäin ju kõigega  rahule ja olen ühe väga suure kogemuse võrra rikkam. Mida iganes ma ka ei vastaks, aru saab ainult see, kes ise ära on käinud.

Eesti vs USA

Harjumine võttis aega, aga ütleme nii, et tunnen ennast juba enam-vähem koduselt. Küll aga igatsen tohutult ameeriklaste avatust, soojust, komplimente ja naeratusi. Kusjuures olen jubedalt pettunud siinsetes klienditeenindajates ja kassapidajates. Võiksin neist kohe eraldi postituse teha. Alati on poest lahkudes selline tunne, nagu mina oleksin süüdi, et nad seal kassa taga istuma peavad. Nii kuri tervitus (kui sellegi vastu saan) ja üldse vaadatakse Eestis võõrastest tühja pilguga mööda. Small talk´ist rääkimata. Muidugi on erandeid ja ega ma ei tahagi tervet riiki selle pärast maha teha, aga see on meie oma stereotüüp, mida muu maailm teab. Ja nüüd näen, et põhineb ikkagi mingisugusel tõel, nagu ka teiste riikide omad. Eks ma lihtsalt püüan sellega leppida.
Mis mulle siinse elu juures aga jubedalt meeldib, on vabadus ja ühistransport. Tüdinesingi juba seal USA kodus vati sees istumisest ära. Oma rolli mängib kindalasti ka turvalisus, sest milline ema laseks oma lapse pimedas tänavale jalutama, kui naabruskonnas varem igasuguseid asju juhtunud on.
Lisaks ei pannud ma enne absoluutselt tähele, kui ilusad on Eesti inimesed. Seda võiks vist öelda kogu Euroopa kohta. Samas igatsen seda, et Ameerikas ei hinnatud teisi nende välimuse põhjal ja riietuse kallal ei nähtud üldse nii palju vaeva. Nendest Eesti tšikkidest sai mul juba esimesel nädalal küllalt. Isegi üle tee poodi minekuks lüüakse ennast ülesse ja ilma meigita kodust lahkumine on vastuvõetamatu.
Ma tõesti ei tahtnud seda lõiku nii negatiivselt kirja panna, aga mida aeg edasi, seda rohkem olen hakanud märkama erinevusi nende kahe riigi vahel. Kallid on nad mulle võrselt. 50-50.
Tore on ju tagasi ka olla (ja Eestimaa on ilus).















By the way, sellised tegelased ajavad jubedalt segadusse. Olen ma nüüd Eestis või Texases?


Enda saapaid kannan ka uhkusega:


Ja nagu näha olen ka mõne hobi USAst endaga kaasa võtnud:



Toidu pildistamise...





Ja küpsetamise...





Küll aga mitte ilma:


Sõbrad

Vahetusaastale minnes peaks iga üks endalt küsima ,,sõbrad või kogemus?". Minuga läkski nii nagu alati hoiatati ja paljud Eesti sõbrad on tagasi tulles lihtsalt ära kadunud. Pole enam seda klappi ja maailmapilt on väga erinev. Ei peagi tekkima mingit tüli, aga lihtsalt kasvatakse ajaga lahku ja ma täitsa saan sellest aru. Samas on terve meie YFU lend täis toredaid noori ja olen sealt leidnud ikka palju-palju uusi sõpru. Niiet selle pärast nüüd vahetusaastale minemata jätta ei tohiks. Loodetavasti ei hirmutanud kedagi.
Ka sõpradega vahetusriigist hoian endiselt kontakti ja mulle on isegi kirjutanud paar klassikaaslast, kellega ma kunagi koolis ei jutustanud. Kusjuures üks poiss veel ütles, et ta lihtsalt ei julgenud rääkima tulla, sest olen Euroopast. No näed nüüd, kuhu need stereotüübid meid viivad.

Kätrin Grimes Sibul

Minul kogu aasta jooksul perega sellist head sidet ei tekkinudki, kuid nüüd tagasi Eestisse tulles tegi ilmselt vahemaa oma töö ja olen neid tohutult igatsema hakanud. Ka nemad tunnevad minust juba puudust ja kirjutame ikka vähemalt paar korda nädalas. Hästi tore on vaadata, kuidas ma oma host pere mõjutanud olen. Näiteks noorem õde hakkas nüüd ukulelet mängima ja leidis endale minu kaudu lemmiklaulja. Siiski on raske näha, kuidas neil elu edasi liigub ja juba järgmist vahetusõpilast oodatakse (Bastien Prantsusmaalt). Kusjuures Danny isegi ütles, et talle väga ei meeldi, et neil nüüd poeg saab olema. Eks näis kuidas sellega läheb. Ise ma küll suhtlen Bastien´iga ja olen tema pärast juba väga elevil. Texasesse maandub ta juba järgmisel nädalal. Samas tean, et ka mina olen sinna igal hetkel tagasi oodatud. Ega ei saagi kahes kohas korraga elada.

Keel

Inglise keele sain ilusti suhu ja oskan arusaadavalt kõik jutud ära rääkida. Ise olen väga rahul ja kindlasti on mul nüüd see hirm rääkimise ees kadunud. Just see suhtlemise pool areneski aastaga kõige rohkem. Muidugi on veel ruumi areneda ja koolis arvatavasti ikkagi nii libedalt minema ei hakka. Samas mulle inglise keel hullult meeldib ja endiselt loen selles keeles raamatuid, vaatan filme ja avastan ennast ka mõtlemast, kui omaette olen. Üks kord isegi juhtus nii, et olin nii oma mõtetes, et ütlesin poemüüjale ,,hello". Mul oli temast nii kahju, sest tal läks aru saamisega väga pikalt aega, aga mul oli väga vaja seda kilekotti sealt leti tagant ja pidin ju inglise keeles jätkama, kui juba alustanud olin.
Ka eesti keele üle ei saa kurta. Juba räägin päris soravalt. Vahel küll tuleb ette sõnu ja väljendeid, mida lihtsalt ei ole võimalik eesti keelde panna ning ütlen siis need lause vahele teises keeles. Kodus mul aga keegi teine inglise keelt ei oska ja sellest kasu ei ole.

Kool

Mida lähemale jõuab augusti lõpp, seda rohkem hakkan mõtlema koolile. Ei teagi, mida sellest hetkel arvata. Low key tahaks õppida.
Enne vahetusaastale minekut lõpetasin Paide Gümnaasiumis ära üheksanda klassi ning nüüd vahetan kooli ja alustan sügisest kümnenda klassiga Nõo Reaalgümnaasiumis. Olen muidugi põnevil, sest jällegi on tegemist uue koha ja uute inimestega. Just nagu vahetusaastalgi.
Samas tunnen juba lennu chat´is neid vestlusi lugedes, et ei sobi sinna. Oleksin kõikidest justkui kümme aastat vanem. Kindlasti ei hakka ma oma kogemusega seal hooplema ega anna sõprade osas alla, kuid nii lihtsalt on. Ka endised vahetusõpilased on sama öelnud ja hoiatati, et ei pruugigi õiget sidet klassiga tekkida. Isegi natukene kadestan neid, kes peale üheteistkümnendat vahetusaastal käisid. Kuigi ka sellel on omad head ja vead.
Õnneks on see väga tore, et minu toanaabriks saab olema YFU vahetusõpilane Annika, kes käis minuga samal aastal Mehhikos. Niiet natukene ikkagi ootan juba.

Nagu unenägu

Kuigi Eestis aastaga suuri muutusi toimunud ei ole ja kõik näib sama, ei ole minul sellist vahetusõpilaste seas populaarset tunnet olnud, et ärkan hommikul ja mõtlen, kas ma tegelikult ka olin aasta aega ära. Nii palju on ikkagi vahepeal muutunud ja ajavahe tõttu hommikuks telefoni ekraanile kogunenud teated muudavad kõik vägagi reaalseks. See kogemus muutis minu elu ikka tohutult.


Mina ja YFU

Eesti YFUst on mulle saanud juba nagu kolmas pere. Olen nüüd ametlikult vabatahtlik ja käinud juba kohal ka paaril üritusel. Näiteks toimus siin samas minu lähedal Sargvere mõisas paar nädalat tagasi nende perede koolitus, kes Eestisse teistest riikidest vahetusõpilasi ootavad. Väga huvitav oli.




Samuti, nagu varem ka mainisin, olen YFUst saanud palju sõpru. Lihtsalt saame üksteisest kõik nii hästi aru ja on millest rääkida. YFU on tõesti väga armsaks saanud ja tähendab mulle palju.


VÕP BINGO

Kogu aasta vältel toimus Eestist väljaminevate õpilaste vahel väikene võistlus. Olen sellest ka varem rääkinud ja täpsemalt saab reeglite ja ülesannetega tutvuda siin - VÕP Bingo.
Poole aasta pealt otsustasime teha veel ühe varjatud list´i, kuid seda ma siia blogisse ülesse ei hakanud panema. Kokkuvõtteks aga nii palju, et mõlema bingo pani kinni Kristi Tšiilist.
Minu meelest oli see hästi lahe mõte, midagi sellist teha ja loodetavasti jätkub järgmiste YFU lendudega.

Mis saab edasi?

Oma tulevikuplaanides ja muus sellises pole ma veel eriti kindel ja peas tiirlevad igasugused mõtted. Kisub küll välismaa poole aga eks näis. Arvasin küll, et vahetusaasta toob asjasse selgust, kuid kõikide võimaluste maa USA lõi pea hoopis sassi. Õnneks on mul veel kolm aastat aega ja keskendun nüüd gümnaasiumile.
Blogiga on aga lihtsamad lood. Kindlasti jätkan ja alati, kui toimub midagi, mis seostub vahetusaastaga, teen siia ka postituse.

Aitäh

Suured-suured tänud kõikidele, kes minu vahetusaastale blogi kaudu kaasa elasid ja loomulikult olen ülitänulik ka toetajatele ning sponsoritele, tänu kellele, ma üldse minna sain. Te ei kujuta ette, kui palju see aasta minu jaoks tähendas ja kui palju ma inimesena arenesin. Aitäh!


Laulu ka: